sündides läbi valu

Need esimesed read on alati natuke akwardid, kust siis alustada.. mitte, et ma enda jaoks isiklikult päevikut ei peaks, teen seda, aga mitte avalikult ja tihti kaootiliselt.Võibolla on see blogi minu viis luua mingit korda ja võimalik, et ma tahaks mingeid asju justkui kontrollida. Hetkel olen enda sisemiste muutuste keskel tundnud kuidas ma tahan luua, aga jaksu ei ole? Ja mida luua? Kes seda veel teab, aga ma lihtsalt alustan siit iseenda jaoks, et dokumenteerida enda teekonda emaks saamisel ning kuigi me oleme niivõrd algfaasis enda loomise käigus, nimelt 8 nädalat ja mõned päevad peale, siis ega ma ei teagi mis siit tuleb. Olen tundnud niivõrd palju erinevaid tundeid, alustades füüsilisest iiveldusest ja nõrkusest , enda sees olevate segaste tunnetega, et kes ma siis nüüd olema hakkan, mida ma teen kui ma ei ürita pürgida kuskile karjääriredelil või raha sisse ei too ja ole ühiskondlikult justkui kasulik? Olen nii palju enda sees märganud viimastel nädalatel mingeid erinevaid hirme ja rõõme mis lapse saamisega seoses on tõusnud. Ja ma teadsin juba enne rasedaks jäämist, et ma kardan end täielikult kaotada emarolli. Kes sa oled kui sa pole ema enda laste ja naine enda mehe jaoks? Olen näinud seda mustrit enda ka enda ema peal ja ma tean ka seda, et see ongi mingi periood minu elust. Ma saan alati enda õppeid jätkata ja alati saab tööd teha. Tean seda, aga eks see elukäik Tallinnasse minekuga muutis minu jaoks nii mõndagi, et kui ma 10 aastat defineerisin end iluteenindajana, siis vahepeal üritasin end teraapia ja konstellatsiooni maailmas otsida, siis praegu ma tunnen , et mingid osad minust on kuidagi nii väga enda aja ära elanud ja see valmistab teatud kurbust. Samal ajal ei ole ma vist kunagi sellist õnne tundnud nagu rasedaks jäämise rõõm on meie jaoks olnud. Ma tegelikult olengi õnnelik, aga olen kuidagi märganud, et selle füüsilise halva oleku ja hormoonide ning teatud psüühiliselt justkui mingite osade suremisel on peaaegu, et lahutamatu seos. Neid tundeid tunnistades ja läbi kirjutades, tundes, vahest hakkab päriselt ka füüsiliselt kergem. Huvitav journey on igaljuhul. Hormoonid möllavad ja mingid osad minust surevad. Mäletan kuidas mu massöör ütles mulle kunagi, et "me sünnime läbi valu." ja selles on teatud tõde sees.

Igaljuhul eile käisime esimesel ämmaemanda vastuvõtul ja meie pisike on juba 2,02cm.Saime ilusa pildi pisikesest ka, mida ma hetkel siia küll ei postita aga võime öelda, et ta näeb juba täitsa inimese moodi välja lol. Need esimesed nädalad on olnud sellised huvitavad ja ootusärevad ja tihti mõtled enda peas , et "kas ikka süda lööb? kas ma liigun piisavalt, kas ta saab piisavalt vitamiine, kas temaga on kõik okei?" Võimalik, et ma olen liiga tõsiselt ja endaga kaasa võibolla võtnud lugusid nendest, kel ei ole alati kõik nii hästi läinud. Neil momentidel üritan endale teadvustada, et nende inimeste lugu ei ole minu lugu ja üritan protsessi usaldada. Aga tõesti tunnen ka, et oleme niivõrd tänulikud, et meie lapse saamise lugu nii ruttu ja ladusalt elu ja väe sisse sai. Aga eks meil oli ka aeg, oleme enda nooruspõlve piisavalt edasi lükanud , piisavalt reisinud, näinud ja pidutsenud, et hetkel oskame ehk tänu sellele rohkem rõõmu tunda ka sellest kõigest. Minu blogi alustavate lausete põhjal võibolla ei tunne ma veel, et ma end täielikult teostanud oleks, küll aga lepin, et see on elukestev protsess. Üritan praegu pühenduda ja lihtsalt teha parima sellest mis mu elus hetkel on.