Learning to walk again

Mulle tegelikult meeldib see kuhu see rasedus mind toonud on siiani, raske ja paha on küll, aga see tutvustab maailma kuidagi uuel viisil ja ma tõesti tunnen kak uidagi sügavamalt et ma sünnin koos selle lapsega ise uuesti.

Kui ma täna mõtlesin selle peale, et learning to walk again.. siis mida ma mõtlesin selle all on see, et ma õpin julgema olla mina ise. Võtma vastu otsuseid mis tunduvad minu jaoks õiged. Vaatasin ükspäev telekast ühte ilusat youtube videot ka kus jooksid looduse pildid järjest, seal oli üks ookeani ranna nurga pildike, kus lained lõid ja seal oli ka ilusat rohelist metsa. Ja ma mõtlesin ka, et see koht lihtsalt on enda olemises ja tema olemine on nii ilus sellisena nagu ta on, et igaüks kes sinna lähedale satub tunneb seda õhkavat rahu mis temast voolab. Ja siis ma mõtlesin ka omaette, et ma tahaksin olla iseendaga nii suures ja mõnusas rahus, et igaüks kes minuga kokku puutub tunneb seda rahu. Tean et minus on veel neid mingeid sisemisi konflikte ja ma olen otsinud ka end pidevalt väljaspoolt ja erinevatest ametialadest, gruppidest, inimestest. Olen leidnud neid ilusaid ja halbu ja hirmutavaid külgi, aga tegelt ma lihtsalt olen siin nagu ma olen. And thats enough. more than enough ja me ei peaks keegi end kunagi vorpima selle ühiskonna või teiste inimeste ootuste järgi. See on see null punk, kus sa oled ja kõik lihtsalt on.