Pojengide hooaeg on uuesti alanud, ma alati mõtlen, et kui kahju mul on, et nende õitsemisaeg nii lühike on. Mõned päevad tagasi ostsin endale pojenge ka ja nad lõid end nii ilusti laiali ja õide köögilaual. Imelihtsasti ja juba enneageselt loopisid justkui ka enda õied maha, mis btw polnud üldsegi kuivanud, vaid täiesti värsked veel, ainult värv oli natuke kadunud. Mõtlesin ka, et miks ma ei suuda vahepeal lahti lahti lasta neid asjadest inimesena, mille aeg on tegelikult läbi? Või miks meil on raske aksepteerida asju ja näha sellisena nagu nad on? Tahame, et päikest oleks rohkem ja suvi kestaks kauem, usaldamata looduse väge ja teadmist, et kõik tuleb omal ajal. Vingume lume üle, kui see meid varakevadel veel üllatab. Taipamata, et see vastuseis loob selle kannatuse.
Tunnen kuidas ma ise olen enda raseduse ja emaks saamisega selles faasis, kus ma tahaksin õitseda, aga olen tegelikult lahti laskmise faasis. Tahaks, et need õied mis on enda ela ära elanud, neid enda külge liimida ja tunda, näidata, et mul on kõik hästi ja ma olen enda elu õitsemise faasis. Tegelikult on vastupidi. See ühiskonna surve ja pilt mis on loodud kohati , et me naistena justkui peame olema õnnelikud emaks saades, sest see on meie "töö" ja panus siia maailma, alati ei haaku kõigiga. Jah mul on tegelikult raseduse mõistes küllaltki hästi läinud ma arvan, et ma sain kuidagimoodi enda iiveldusega hakkama ja ma otseselt pole kuskil haiglas tilgutite all. Aga mul on neid päevi kus ma tõesti tunnen, et ma ei jaksa ja ma ei taha. Süütunne nende tunnete ja mõtete ees, et su sees on vastupanu elumuutuse, kehamuutuse osas, mis on paratamatu ja out of your control. Me anname osa enda elust ära ja keegi ei suuda seda mõista seni kuni ta on selle ise läbi teinud. Minagi suhtun emadesse palju suurema respectiga juba praegu ja mul on kohati ka kahju, et mis me naistena peame läbi elama või tegema. See kõik ei ole muidugi mingi nii suur piin nagu siit jutust võib tunduda, on palju head. Need esimesed liigutused kui ta Sinu kõhus juba suurem on, sünniga kaasenvad rõõmud. Ma ei kahtlegi selle ilus ja võlus pikas perspektiivis. Ükski töö ühiskondlikult pole võrreldav sellega mida me teeme ja loome. Aga it comes with a price for us , nagu vahest justkui tundub. '
Psüühiliselt suremine, mis ulatub Sinu tavaelu aspektidesse.
Olen kuidagi aru saanud ka, et mul ei ole olnud resursse esimesel trimestril, kuni siiani, et püüelda ametiredelil kuskile või arendada ennast teraapia valdkonnas, mis muidu tundus minu jaoks justkui kindel suund olevat. Rasedus tegi mind isekaks, pani mind looma piire, mille vajalikkuses tegelikult ma isegi ei kahtle hetkel ka. Kõigel ja kõigil on oma energia ja kui ma muidu enda tütarlapselikkuses olin justkui vahest piiritu, oversharing and flowing.. tahtsin kõiki päästa, siis nüüd ma tunnen, et igaüks võiks pigem ikka ise enda risti kanda ja ma ei pea end venitama pooleks kuskil kellegi jaoks, kui mu resurss on mõnedel päevadel vähene. Aga mulle meeldib see kui lihtne on mul piire seada. Üritan mitte liiga jäigaks nendega muutuda tho. Tean, et mu enmeshmed suhtes minevikus võivad seda soodustada.
Avastasin lihtsalt enda jaoks uue koha, kus ma näen rasedusaegset depressiooni ja natuke uurisin ka rasedusjärgse depressiooni kohta, et kui common see tegelikult on. Ja kui tore on see, et naised jagavad seda kogemust, sest ise selle sees olles, tihti ma tunnen, et mul pole mõtet enda emotsioone kuskil teistele seletada või neist aru anda, kuna ma arvan, et sealt ei tule sellist mõistmist , mida ma ehk vajaksin. Ja vahest tead, nutad ja sa ei tea miks sa nutad, sa lihtsalt tahad nutta. Seleta siis kellegile, miks sa krt nutad??? :'D
Ja kui kahju mul on naistest, et me seda kõike läbi peame kohati tegema. Meie kehad ja hormoonid justkui halastamatult panevad meid neid asju läbi tegema. Vahest ei olegi otseselt depressiooni silt see, mida oleks vaja kohe peale kleepida, vaid see lein ja kurbus nendele osadele meist mille me läbi endast peame laskma, et uuesti sündida ja edasi kasvada inimestena. Nende tunnete enda seest läbi laskmine ja nutmine vahest ongi ainus lahendus, mis toimis hetkel vist minu jaoks. Imeline on see, kui su ümber on naisi, kes on valmis ja saavad Sulle ruumi pakkuda ja mõistavad või aitavad Sinul iseenda tundeid mõista.
Tunnete jagamisega on ka see, et kõigile vist ei tasugi seda jagada ka. On sõbrannasid, kes on teises kohas enda elus(mis on ka okei) aga kes ei oska pakkuda Sulle seda ruumi ja enda teadmata sildistavad ja panevad tähendusi, mis at the end of the circle, vahest mõtled,et oleks vb isegi targem jagamata jätta, kui Sind tegelikult lõpuni ei soovitud mõista. Aga vahest on lihtsalt sõbranna see mida sa vajad, vahest on proffesionaalne raseduskriisi nõustaja see kes aitab, igaüks leiab ja tunneb oma. Ma ise olen pigem vist alati selline olnud, et ma pean ise enda jaoks läbi protsessima need tunded mis mu sees on , kas siis kirjutamise või omaette olemisega. Südamest südamesse suhtluses teise poolega on muiugi ka lihtne, aga vahest me inimestena polegi võibolla valmis kuulama ja mõistma, hakkame kellegile sõnu suhu toppima, mis sealt tegelikult ei tulnud. Aga projektsioonide mängud on ka huvitavad. Ega me saagi kontrollida seda mida inimesed meis ja meie jutus päriselt näevad. That's fine to.
Kommentaarid
Postita kommentaar